Sain omale juhuse ja hea inimese abil vana raamatukogu kartoteegikapi. Seal, kus seda esmalt nägin, olin pimedusega löödud. Täna lõpuks kuurist välja paljastava päikese kätte  vedades pidin masendusse langema… Kas tõesti pean ma jälle… (Ester teab, mida ma siinkohal mõtlen…)?

Üritasin juba meest pehmeks rääkida, et äkki paneb ta peale ühe plaadi, mis ilusam välja näeb. Tema arvas, et kui ma selle ikka ära lihvin ja üle värvin, siis saab ikka ilusa pinna küll, palju ilusama kui plaat… Optimist!

Väike kahtlus oli mu hinges, kui alustasin lihvimist. Muidugi olid kõik uued lihvkettad korraga kadunud ja alles kaks vana… Nojah, vaata ise!

 

Praegu on sahtlite esikülgedel vanad sildid, mõned veel ei mahu niiskuse tõttu oma pessa, ise nad on avatud, et kuivaks toa õhus niiskust välja ning iluasjad tulevad ka sahtlite külge… ilmselt ikka tulevad…Pole veel otsustanud, kas peaks sahtlite esiküljed värvima või jätma ni nagu on. Las ta nüüd natuke seiab mul toas. Vaatame, mis tunne peale tuleb.