Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et terve öö tuiskas. Meie õdus majake jääb väga suure ja avara välja äärde. See tähendab, et alati kui puhub, on maja jahedam; alati kui puhub ja on talv, siis on õu lund täis; alati kui puhub, ulub korstnas tuul.

Nii ka eile öösel. Hommikul oli hang ukse taga, katus endiselt peal, õuekass noolis ukse taga süüa, linnud linnumajas ootasid seemneid, puud ümber maja ikka püsti. Neid on meil muide liiga suuri liiga maja lähedal liiga palju, aga maha võtta veel pole ressurssi.

Kuna meil on paar sentimeetrit kõrgem auto, kui tavaline sõiduauto, siis pääsesime niisama välja. Poleks jõudnudki vist lükata, aega jäi taas väheks. Terve päeva oli kuskil mõte, et koju jõudes saab lume ära lükata. Mitmekesi teeme, siis läheb kiiresti…

Naistepäeva ise just ei tähista, aga anonüümse kingituse saime küll!

Tänase naistepäeva üllatus ootas meid koju jõudes – kõik see öö jooksul tuisanud lumi, mida hommikul lükata ei jõudnud, oli … ära lükatud. Täname südamest sahameest, kes puhastas täna lumest Väänla ja Vidruka külades teid! Meie tänu tuleb Vidruka küla viimasest, jõe äärsest Andruse talust. Suur, suur tänu!