Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et eelmise aasta kevadel kingiti mulle paar paprika taime. Istutasime need kasvuhoonesse. Üks kasvas jõudsalt, saime temalt saakigi, kuid üks jäi väikeseks ning muudkui vindus. Sügisel olid juba öökülmad üle käinud, kasvuhoone sai koristatud, kuid see üks väike taimeke oli üllatavalt roheline, täitsa elas, aga selline pisike 10 cm kõrgune. See polnud suve jooksul vist sentimeetritki kasvanud, kuid öökülmad polnud talle ka liiga teinud. Kaevasin ta välja, istutasin potti ja vedasin tuppa köögi aknale. Terve talve ma teda kastsin ja piilusin. Ikka elus. Tänaseks on taim kasvanud kindlasti 5 sentimeetrit ja õitseb. Päriselt ka! No nädal aega tagasi oli õis selline nagu pildil. Täna on näha, et kroonlehed hakkavad kuivama, kuid nende taga paistab pisike paprikapunn 😀

Olen kuulnud, et inimestel potis olevad tomatid jäävad sügisel kasvama ning kevadel kannavad uue saagi, no nüüd olen ma siis ka ühte taime terve aasta kasvatanud. Loodetavasti saame sealt siis ka paprika.

dav

Nüüd järgneb väike vingumine, aga kohe on tunne, et pean seda natuke tegema. Kui ei viitsi lugeda, jäta järgnev lõik vahele!

Olen juba ammu jõudnud sinnamaani, et väga tüütu on tegeleda peegelkaamera kaardi või juhtmega, et pildid arvutisse transportida. Tihti juhtub, et “unustan” pildid kaamerasse ja tükk aega hiljem avastan, et midagi on kadunud. Hädasti oleks vaja kaamerat, mis suudaks koduse wifi-võrguga suhted luua ja fotod otse kaamerast arvutisse transportida. Aga vat, ettevõtmise asi, et kaamera maha müüa ja leida uus, mis lisaobjektiiviga sobiks (see on ilmselt minu soovunelm…)! No ja kuna olen laisk ja fotograafias üsna äpu ning ei kandideeri erilisele andele, siis teengi pilte enamasti telefoniga. Elu Andrusel saab jäädvustatud ja pole endale ka kes teab mis suurt stressi tekitanud vaadates peegelkaameraga tehtud pilte, mis võiks olla tohutult head, aga ei küündi kuhugi… Nii ongi, olen hetkel rahul telefoni kaameraga. Ilmselt korralikud inimesed kannavad mu nüüd täiesti lootusetuna maha, aga las nad siis kannavad. Kui sa tead, mida tähendab 7 kuud lisaks oma 1,5-le töökohale veel teha ära teise inimese töö, kusjuures sul on endiselt pere, maja, hobid, laste trennid ja veel 100 muud asja, mida ei saa tegemata jätta ning kõige selle juures on su põhitöö olla õpetaja, siis sa kujutad ette, kuidas alates oktoobrist elanud olen. No ja nüüd ma otsustasin, et on asju, mille pärast ei saa ega jaksa muretseda.

Aprilli alguses klõpsutasin telefoniga igast aknast pildi – mis paistab, kui aknast välja vaatad. Nojah, siin need vaated aknast välja nüüd siis on:

dav
dav
dav
dav
dav
dav
dav
dav
dav
dav

Vaated algavad välisukse “piludest” ning jätkuvad elutoa, köögi, piiga, poiskese, elutoa, magamistoaga ning kõik lõppeb vannitoa trellitatud kardinaga.

Mmm! Üks selgitus veel. Sõna “poiskene” on meelega nii kirjutatud. Nii öeldakse poisi kohta seal, kust minu juured pärit on. Nii räägib mu vanaema, kes elab Kirde-Eesti rannikumurde aladel, Vikipeedia järgi Alutaguse murre. Seal on veel toredaid sõnu ning väljendeid, mida Lääne-Eestis veidraks peetakse: lõõrikas, lautima, lumi hakkab kokku, tüdrik, lapsuke (noore neiu kohta), tühü, nuka taga, käppakkille, viliti, lesku ja muidugi see alatine kolmas välde, mis on osalt ka minu kõnekeeles säilinud. Kodus rohkem, tööl harvem 😉  Pean oma päritolust lugu, püüan omale jõudumööda kokku panna Jõhvi rahvariidekomplekti (ise elan Lääne-Eestis 😉 ) ning püüan mitte unustada neid mõnusaid sõnu, mida vanaema veel kasutab. Igal korral, kui teda külastan, peaks mõned toredad sõnad üles kirjutama, et need minu jaoks kaduma ei läheks.

Aga millega veel hakkama oleme saanud?

Käin kunstiringis. Osalejaid on 8, vanuses 7-50 ja ma pole mitte kõige vanem. Oi kui hea on olla ise õpilane, keegi teine ütleb, mida teha, kuidas teha annab soovitusi. Saan olla peaaegu üks oma mõtete ja tunnetega. Teha seda, mida hing ihkab ja mitte õpetada! Mõned tööd:

dav
dav
dav
dav

Käisime diivanit parandamas. Grinchi eelmises elukohas oli tal allüürnik, kes jäi korterisse elama, võttis üürilepingu üle ning toimetab siis ise edasi. Kuna ta on nagu natuke perekonnatuttav, siis käime ikka sünnipäevadel ja muul juhulgi külas. Tal oli aprillis sünnipäev ja kunagi nagu mainis, et keegi võiks võtta ja teha sünnipäevakingituseks talle vana köögi istumisnurga korda. Riie katki ja värv väsinud… Võtsime siis Grinchiga ette ning käisime suurel reedel ja tegime selle asjanduse korda. Minu Mõmmik arvas küll, et see on paras minema visata, aga kuna siiski oli võimalik see asjandus ilmselt viimast korda veel lahti võtta, siis tegime ära. Neli tundi toimetamist ja asi tehtud:

dav

Lõpuks sai ikka kenaks. Riie on tugev ja soliidne, värske värv teeb alati imet ning ise jäime lõpptulemusega rahule. Olin lausa natuke kade, et nii ilus asi sai.

Üks suur asi sai ka tööl lõpetatud. Eile kaitsesid minu kaks õpilast oma loovtööd ära. Tublid tüdrukud mõlemad. Üks tegi loovtöö teemal “Ehted igaks kuuks” ning teine “Hoone erinevates tehnikates kunstis”. Üks hinne 5 ja teine 4. Neli oleks olnud 5, kui neiu oleks olnud julge ja enesekindel nagu proovides oli, aga närvid vedasid alt ja ta oli täpselt risti vastupidi. Unustas osa teksti ning pidi paberilt vaatama. Aga ikkagi – väga tublid tüdrukud!

dav
dav