Kuidas me sirelivõsaga kakleme?

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et juba ühes eelmistest postitustest mainisin, et sirelivõsa võtab õuel võimust. Sain julgustust, et võta julgelt sirelid ette, see on nagu umbrohi, varsti on tagasi. Täna näen, et see on tõsi – tõesti on kiiresti tagasi.

Võtsime tööde esimeses etapis õuepoolsest küljest umbes meetri sireleid täitsa maha. Tõmbasime nööriga enamvähem sirge juti. Suured juurisime puhastatavalt alalt välja, väikesi ka. Täna avastasin, et suur osa neist on ikka maa sisse jäänud või kiiresti uued juured ajanud, maa punetab sirelivõsukestest. Ka seal, kus ma seda ei taha.

Kuigi hiidvanad ja juba külili vajunud lõikasime teiste vahelt nn hekist välja, siis teine etapp jääb siiski suvesse. Laseme sirelitel kenasti ära õitseda – kui selleks sobivat soojust tuleb 😉 ning siis võtame need kolmemeetrised ning sõrmejämedused tuustid ära. Praegu on juba näha, et nende all on kena madal uus sirel kasvamas. Las siis kasvab alt uus peale.  Mõnda kohta jätame ilmselt ka kõrgemad alles, et ka kõrgemalt õitseks, aga sellist võsa enam ei taha.

Annan endale täiesti aru, et kohe esimese pügamise, piiramise ja väljajuurimisega sellist tulemust ei saavuta, nagu tahaks, aga lootust on.

1. päev. Nööriga jutt ette

Ja esimesed on üles juuritud

2. päev – jälle jupike tehtud

Vahel murdis sirel ka Grinchi maha. Grinch väitis ju, et tema on peal, mitte sirel 🙂

3. päev. Veel natuke

Kui need oksad oleks kõik pidanud käsitsi ära kandma… siis oleks vist suure hulga samme saanud tehtud 😀

4. päev. Teiselt poolt. Vana õunapuu on veel alles

Saag tööle…

Ja läinud ta oligi 😦 Mõtlesime ikka nii ja naa, aga tegelikult… (vaata järgmist pilt)

… tegelikult polnud sealt suurt säilitada enam midagi. Iga vähegi suurem oks oli seest tühi. Pildil on isegi palju puidu osa alles… aga ilusaid mustreid oli puu sees.

Viimased oksad

Sireliheki (loe: võsa) puhas serv

Lugemine on sassi, mitmes päev see nüüd oli, kuid kogu see tume ala oli ka kaetud eest servast sireliga, laiutas iga aastaga järjest rohkem. Nüüd lubame tal ainult kivimüüri serva ääres edasi elada.

Sama koht teistelt poolt järgmisel päeval