Sahmerdasin reedel mööda koolimaja ringi ja ühel hetkel sattusin esimesel korrusele, et omale teed teha. Kihutasin läbi koridori, et kiiresti vesi keema panna ja nägin, et kaks head töökaaslast arutasid midagi omavahel ja tulid siis minu juurde jutuga, et neil on vaja minu ekspertarvamust… uhh… hirm tekkis! Mis nad minust tahavad?
Tegelikult oli asi hoopis nii, et üks töökaaslane oli tellinud AS Baculast murakamoosi, aga polnud kunagi ise ühtegi muramamoosi söönud. Võttis siis igaks juhuks kooli kaasa ja palus teisel töökaaslasel maitsta. Kahjuks valis sellise töökaaslase, kes polnud samuti eluski murakamoosi söönud. Siis sattusin ette mina…
Kõigepealt paluti mul moosi nuusutada. Mhmmmm… ja siis läks lahti, nagu film oleks jooksma hakanud: murakad… vanaema… raba… maduussihirm… vanaema… moos… mmm. Ma ei ütle välja, mis lõhna töökaaslased tundsid moosi nuusutades, aga minule tulid lapsepõlves murakarabas käigud meelde.
Seejärel maitsesin moosi ka. Ikka väikese ettevaatusega, sest naised olid mu pisut ärevaks oma muretsemisega teinud. Natuke korraga lusikale. Kujutasin ette poemooside maitsetust, želatiini ja moosisuhkru hulka, väikest kõrvalmitset, vähe marju ja palju vett ning suhkrut… Tegelikult sain ajarännaku lapsepõlve.
Murakarabasse mineku päev oli alati suur päev. See oli peaaegu parim päev… veel parem oli seenemetsapäev, aga seda ainult seetõttu, et seal polnud ussiohtu, kuid seenemetsajutt on juba hoopis teine jutt.
Metsaminekuks tehti enamasti ettevalmistusi juba eelmisel päeval. Ega alati polnud ju ettevalmistustest kasu, kui järgmisel päeval ilma koledaks keeras… Kes kaasa tulevad, kes koju jäävad, kes millise nõu sisse korjab, kes kellega koos liigub. Minu memm oli (oleks siiani, kui põlved ei valutakas) selles mõttes fenomenaalne, et ükskõik kust ta metsa sisse ka ei läinud, alati ta teadis, kuidas ja kuhu sealt välja tulla. See oli minu jaoks müstika… Mina võin astuda 2 meetrit maanteest kõrvale, kaks korda ümber keerata ja kui enam teed ei näe, siis ära eksida ning totaalselt vastupidises suunas liikuma hakata. Kusjuures see on alati nii olnud. Pole ma kunagi osanud metsast välja tulla, kuigi alati on mind metsa kaasa võetud. Mäletan ühtainsat korda, see vist oli üks viimaseid kordi metsas käimist, kui tulime maanteele liiga vara välja (vist minu vingumise peale), siis pidime mööda teed autoni tagasi kõmpima, aga oskajate inimeste orienteerumisvõime on minu jaoks endiselt hämmastav.
Vanaemal olid oma teatud kohad, kuhu ta mind viis ning alati sealt ka murakaid saime. Mõnikord oli keegi juba ette jõudnud, kuid siis uitasime mõne järgmise kohani ja sealt ikka vajaliku leidsime. Kõige paremad marjad olid nn mädapead – marjad, mis olid nii küpsed, et sulasid suus.
Mäletan aegu, kui sõin rabas murakaid nii palju, et tagasiteel läks süda pahaks. Liiga palju murakaid, liiga suur väsimus, liiga vähe õhku, liiga palju inimesi väikeses autos ja liiga soe ilm. Vanaema ja vanaisa sõitsid siis veel halli mossega. Millegipärast ei saanud ta autot kinni pidada. Ütles, et tee aken lahti ja pane pea aknast välja. Ega ma teadnud, kas ta mõtles, et siis läheb paremaks või et siis võin öökida. No minuga juhtus see viimane. Minul läks igal juhul kergemaks. Ei ma tea, kas meie taga mõni teine auto sõitis ka… hiljem, kui taskurätikusse nuuskasin, siis üks terve murakapoiss tuli veel nina kaudu välja. Kodus muidugi pidin auto üle pesema, sest ega see üleliigne murakavärk siis sõidu pealt õiges suuna lennanud, muist sai ikka auto omale… Vat sellised asjad tulid meelde!
See oli parim murakamoos, mida olen peale vanaema vanaks jäämist saanud. Nüüd juba aastaid pole memm rabasse enam ise saanud, põlved liiga haiged ja ega me üksi teda enam metsa lubaks ka. Moosid jäänud kõik keetmata. Räägitakse, et viimastel aastatel pole ka murakaid enam eriti olnud… aga reedel söödud moos oli sellise maitsega, nagu minu vanaema moosid olid. Moos oli täpselt õige paksusega, seemnel oli viljaliha küljes, mõned marjad oli veel poolterved… maitse, lõhn, kontsistents – kõik oli täpselt nii nagu peab. Parim, mida viimase 15 aasta jooksul söönud olen. Poest enam murakamoosi ei osta!
Aitäh AS Bacula, et pakkusid mulle reedel suurepärase rännaku lapsepõlve.
Andruse talu #meietalunaised 
Lisa kommentaar