Kui kõik ausalt ära rääkida, siis hoolimata kalendrikevade algusest või suveajale üleminekust ei tule kevad ikka enne õieti, kui esimene tuli tehtud, riided ja juuksed suitsulõhnaseks saadud, esimest korda rehaga kraabitud ja õunapuud lõigatud.

Eelmisel nädalavahetusel alustasime õunapuude lõikamisega, võtsime maha ühe vana hõbepaju tüüka (teine jäi veel ronimiseks), lapsed riisusid ära tamme alt hiidtõrud ning tegime esimest lõket. Samuti sai likvideeritud üks kolekoht kuuri ees. Talve jooksul on otsa saanud seal seisnud küttepuud. Nüüd sai seegi hunniku jääk, vanad palgid, kattekile ja veel mingi sodi kokku korjatud ja maa riisutud. Rohi võib taas kasvama hakata.

Ahjaa! Viinamarjad ka lõikasin ära. Kes teab, kas liiga palju või mitte, kuid tundus, et olid väga metsa kasvanud. Kui sel aastal marju ei saa, võime süüdistada ainult minu üliagaraid kääre…

Eile võtsime teise pingutuse ette ja lõikasime ära viimased õunapuud, mis eelmisel nädalal jäid märja maa tõttu tegemata.

Täna olid põllul ka sookured, mõnus-kurb kriiskav kaja kõlas pikalt ümber maja.

Tänased õied, nupud ja nupukesed:

Järgmise nädalavahetuse plaan on võtta ette sirelihekk ja seegi pügada madalamaks.