Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et Grinchil tuli Pinteresti pildi peale mõte, et peaks ka meie kändude ümber kenad peenrad tegema. Üks känd oli parasjagu vaba, lilli saime Krahviaia taimelaadalt, aga kehvasti läks ilmaga. Kui Hommikupoole lillelaadal oli veel kuiv, siis koju jõudes otsustasid kaks hullu perenaist, et see peenar tuleb vihma, tuule ja külmaga kohe valmis ka teha… Asi lõppes minu jaoks paremas käes mingi närvipõletikuga, aga see ajutine häda oli seda väärt. Terve suve ja selle sügisegi rõõmustas kena peenar meie silma.
Tundub, et päris viimast ja kogu lilleilus pilti polegi. Nüüd, tagantjärele mõeldes oleks võinud natuke teistmoodi peenart kujundada. Alumised kivid peaksid olema suuremad, et mulda saaks geotekstiilile rohkem panna (niiskust püsib rohkem, ei pea nii tihti kastma) ning lillede valikuga peaks ka enne rohkem vaeva nägema.
Lillelaadal oli niiii palju taimi, et lõpuks ei suutnud kumbki meist enam valida. Võtsime siis ühte teist ja kolmandat, tükikese neljandat ja viiendast ka ära ei ütelnud. Kui algul oli peenrake hõre ja taimi tundus vähevõitu olevat, siis lõpuks oli see üks suur lillemeri. Kõige paremini meeldis selles kohas vist kasvada minu vanaema aiast toodud murtud südamele ning lillelaadalt pärit ilunõgestele.
Murtud süda on üks mu koduaia kõige suuremaid lemmikuid. Kui olime sunnitud tegema otsuse, et vanaema ei suuda enam oma hääbuva mäluga kuidagi oma kodus üksi hakkama saada (ta elukoht on meist kõigist üle kolme tunni kaugusel ning vald ei andnud palju lootust, et hooldajat leida) siis peale tema Haapsalu De la Gardisse tulemist on tasapisi valmistutud selle koha müügiks. Ema kolis tema aiast päris mitmed taimed meile, ühtest küljest vanaema mälestuseks, teisalt ei olnud meie maja ümber just eriti palju lillelisi ja vana koduaia taimi säilinud.
Tõele au andes olime väikeste vennatütarde tõttu ühe ilusa, kuid ülimürgise taime sunnitud välja puksima…
Samalt laadalt sain juba ammu igatsetud elulõngad. Nendega on meie peres selline tore lugu, et kui vanaema elas Jõhvis, siis tema maia esine lillepeenar oli hästi lai, pikk ja igasugu taimi täis nagu “Muki haud”. Igal kevadel oli tarvis selle peenraga ju midagi ette võtta ja natuke rohida. Kui mu onunaine sinna peenra ligi sai, siis tema teada kõik üleliigne peenrast välja rändas… No aga seal oid end just mullast välja ajanud elulõngad 😀
Mina sain kahe sordi omanikuks, mis peaksid ise aias väga edukalt hakkama saama. Ilma maha lõikamise ja muu selliseta. Kuna peenrake on väiksevõitu, posti ümber ja maast kõrgem, siis peame neid natuke ikka suve jooksul kastma. Järgmise aasta töö on kuidagi nende peenar stabiilsemaks saada. Ilmselt pean kivid ikka omavahel seguga ühendama, et vett vähem kivide vahelt välja valguks ja paremini niiskust peaks. Samuti panen ühe rea veel võrku juurde, et taimed saaks natuke kõrgemale ronida.
Konstantin, lillakate õitega, on selline tore tegelane, kes õitses kevade asemel terve suve ja teine, kollaseõieline, võitles vapralt mingite tegelastega, kes järjekindlalt otsustasid ta õied ära süüa. Aitasime tal pisut võidelda ka. Mõlemad läksid hooga kasvama ja tundub, et koht neile päriselt sobib.
Andruse talu #meietalunaised 
Lisa kommentaar