Kui kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et esimene koolinädal oli raske ja väsitav. Suutsin juba endale nohu ja hääletuse korjata… “Elus küll, aga mis elu see on,” ütles mu ka õpetajast onunaine. Poiss on rõõmus, tal koolis nii põnev, tüdruk on juba 8. klassis, tema seda vaimustust enam ei jaga, mina ja ema harjume ja mu kallis kaasa otsustas kevadel, et tema enam teismelistega puid ja maid jagada ei taha. Kirjutas koolist lahkumisavalduse ja on ilmselgelt rahul.
Täna suutsime ikka natuke ennast mobiliseerida ja mõned sügisesed koristamist vajavad asjad ära teha.
Abikaasa müttab juba mitu päeva pliidi kallal. Tahab enne kütteperioodi algust vähemalt ühenduse korstnaga ära teha. Miia lõikas maha mitmete taimede varred ja lehed, mis enam mingit tegu ega nägu polnud ja mis sügisel maha lõikamist vajasid.
Meie isehakanud päevalilled on oma viljad kadunud. Lõikasime õisikud ära, panime kasti kuivama ja Jako sai väikese kirvega tööd harjutada. Tüdrukud aitasid koos Kaleviga, kus said. Ema oli töödejuhataja. Ühe õunapuu alt said korjatud mädad õunad ära. Loodetavast on nüüd need kõik kuldreneti otsast juba alla raputatud ja palju mädasid juurde ei tule.
Minu töö, mis lõppes taas villiga sõrmel, oli 2 sibulapatsi punuda. Nöör oli jälle libekõva ning suutsin väikese sõrme katki saada… Tuletasin küll internetiõpetuse järgi meelde, kuidas patsi punuda, aga lõpuks tule enda tehnika jälle meelde. Muidugi pole need võrreldavad professionaalide omadega, aga enda tarbeks käib küll. Üks punane ja teine valge pats nüüd köögis kuivavad.
Andruse talu #meietalunaised 
Lisa kommentaar