Enne meid

Maja esmane kastuselevõtuaasta on olnud 1936. Sellest ajast on nii hulk maad ära müüdud kui ka maja renoveeritud. Tubade asetuses on tehtud muudatusi. Praegu tundub, et paremuse poole. Tunnen ainult sahvrist ja keldrist puudust.

Praegu kuulub maja juurde ~4 hektarit maad, mida on parasjagu. Osa sellest on ka metsamaa. Algset põrandaplaani on muudetud renoveerimise käigus, mis on ilmselt tehtud aastal 2004, mil on ehitatud õuele ka palksaun. Lisaks on veel kuur ja suveköök.

Üleval on üks vähestest piltidest, mis näitab, kui palju siin maja ümber suuri puid oli. Sellet küljelt sai eelmisel aastal maha võetud 3 suurt puud ja toas läks kohe valgemaks. Kui juba alumised oksad olid ära võetud, oli tunne,et äkki nüüd aitab. Lõpptulemus sai veelgi parem, kui lootsin.

Teiselt küljelt võtsime talvel ise maha kohe ümber kukkuva õunapuu ning ülemisele pildile vaadates peaks plaani järgi alles jääma ainult parempoolne kuusk. Osa puid on elektriliinide kohale lastud kasvada. Ülejäänud suured puud on umbes kolme meetri kaugusel majast. Üks tuttav aednik käis enne puude maha võtmist meie juures külas ja ütles esimese asjana: “Siin on nagu džunglis!”

Džunglit oleme suutnud pisut taanduma sundida, õunapuudki said üle üheks aasta taas lõigatud. Jõeäärset võsa ja lepapuid vana sauna juures oleme maha võtnud. Sel kevadel alustasime kohe ka trimmerdamist kohtadest, kuhu eelmisel aastal hiljaks jäime. Tänavu paistab kõik palju puhtam ja vähem räämas. Naabridki ütlevad, et tore on vaadata, kuidas ülejõe võsast puhastub.

Kuna maja renoveerijad olid meie põhjanaabrid, siis kogu sisustuses on näha neile nii omast puidu tooni armastust. Seinad ja laed on kaetud voodrilauaga. Ainult magamistoas on millegipärast laes penoplastist plaadid.

Seda puidu tooni on aasta jooksul minu jaoks palju saanud. Kui asusime põrandate soojustamiseni, siis uurisin igasuguseid ajakirju, Pinteresti ja muid internetis leiduvaid kohti. Väga toredasti on maamajades värvitud või peitsitud seinad mingi tooniga. Mu kallis kaasa polnudki väga selle vastu ja nüüd on magamistoas juba täitsa tore.

Meie maatükk piirneb põhjast jõega, mis on väga mõnus. Siia kolides arvasime, et saime ainult ilusa vaate ja kevadised üleujutused (mis õnneks majani ei tule), kuid esimesel suvel tegid naabrid selgeks, et kohe oma õue kõrval on ka mõnus ujumiskoht, mida lapsed rõõmuga tervitasid. Mina muidugi ka – jääb rohkem aega kodus olla ja mitte sõita kuhugi kaugele ujuma, kui soov tekib.

Lisaks hoonetele, mida saab kasutada on meil ka üks vana suitsusauna kökats, mida ei saa kuidagi kasutada. Sinna sisse ja ümbrusse on eelmised mitmed elanikud ladustanud hulganisti seda, mis elamisest üle jääb: vanu aknaraame, plastist lillepotte jms. Arvasin, et selle võiks maga lammutada ja koha sirgeks lükata, aga Mõmmik (mu abikaasa) ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ükskord tehakse sellest hoonest midagi muud.

“Hoone”, mille ehitamise ja renoveerimise eest ei saa me ka endale mingit vastutust võtta (järele mõeldes pole selleks ka mingit soovi), asub jõel. Siin toimetas eelmisel aastal hoolega üks kobras, võib-olla ka terve koprapere. Jahimehed, kalamed ja muidu mehed on käinud aasta jooksul korduvalt tammi lõhkumas ja kopraid varitsemas. Tulemus on hetkel selline, et tamm hetkel ei kasva ja neid mehi ka pole ammu näinud jõe poole hiilimas (pildid eelmisest aastast).