Meie

Elame siin Andrusel nüüd kuuekesi. Võib isegi öelda, et meid on seitse.

Mõnikord naerame, et ostsime kalli kassi ja saime maja pealekauba. Tegelikult ei saanud eelmised omanikud oma kallist kiisumiisut kaasa võtta ja nii jäi ta koos majaga meile. Pean ütlema, et ole oma soovidega ettevaatlik! Maja otsides olin otsinud just srnast kassipoega, kes meie perre võiks sobida. Tõukassi ma just ei soovinud, aga briti lühikarvalised on mulle alati meeldinud… Nüüd meil üks selline tubli mjäu ongi, kelle esivanematest keegi on seda tõugu olnud. Isegi tütre kassiallergia ei löö välja oma kodukassi peale. Kui külla läheme, siis võõrast kasside läheduses hakkab Miia kohe turtsuma ja aevastama.

Lisaks hallile kassile Lucky’le on majas veel 5 inimest – mina ja abikaasa, meie tütar ja poeg ning teisele korrusele ehitatakse ka ühte elamist. Seal elab siis ühe jaoks ema, teise jaoks ämm ja laste jaoks vanaema, meie kõigi jaoks Grinch.

Õue ilmus sügisel ka üks kass, kes enam ära ei läinud. Me algul süüa ei andnud, sest pole meil vaja siia kassikolooniat. Tema aga ära ei läinud. Ilm läks ainult külmemaks, muudkui magas meie terrassil. Lõpuks lume tulles hakkasime tallegi süüa andma, kahju hakkas ju! Temale panid lapsed nimeks Miisu, kuigi tundub, et ta on hoopis teist sugu, kui üks Miisu võiks olla. Tema on meil krants-kass. Mängida ta ei oska. Grinch ükskord üritas…  me õpime tema vigadest ja me keegi ei proovi selle kassiga mängida. Nii meid ongi kokku seitse kui mõnda mügri ja mutti  mitte arvestada. Nendega alustan territooriumi võitlust järgmisel kevadel kui nende peletamiseks sobivad taimed leian.