Kuidas me Andrusele sattusime?

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et vennanaine hakkas umbes nädal tagasi nende kodu edenemisest blogi pidama (rodimablog.wordpress.com). Tunnistan, et sama mõte on aasta jooksul minugi peast läbi käinud, kuid asjaliku lahenduseni polnud ma siiani jõudnud.

Tegelikult oleksin pidanud alustama sellest, et umbes 2014. aasta sügisel teatas meie poeg nagu välk selgest taevast, et meil peab ikka ka olema puudega ahi. Mida? No mitte ei saanud esimese hooga aru, mis asi see puudegaahi on!? Seejärel ei saanud aru, miks ahi on puudega!?! Ja siis tuli mõistmine… Olime selleks ajaks juba natuke ringi ka vaadanud, et äkki mõni majakene on kuskil ripakil ja otsib omanikku, kuid tõsist plaani polnud pidanud. Umbes samal ajal hakkasid sõbranna ja tema elukaaslane ka oma maja otsima… Ja vend ja vennanaine muudkui ehitasid enda kodu… Kaua sa ikka käid teiste kodu ehitamas? No ja siis selgus, et minu ema elamine vist lammutatakse maani maha! Siis läks tõsisemaks majaralliks.

Kinnisvaraportaali sai päevas mitu korda kiigatud, et äkki on midagi uut tulnud. Käisime vaatamas ühte pooleliolevat uut ehitist, sõitsime mitmest niisama mööda ja lõpuks käisime jaanuaris õhtul pimedas taskulampide valgel vaatamas ühte väga vana maja, mis nägi välja selline, et võta palkideni puhtaks (eeldusel, et seal ikka on palgid kuskil peidus) ja asu uut ümber ehitama. Peale viimase vaatamist saime aru, et nii madala eelarvega me ei leia maja, kuhu kohe sisse kolida ja mida kohe ümber ehitama ei pea hakkama.

Tõstsime hinnapiiri ja naksti hüppas maja kinnisvaraportaalis esile. Mõtlesime, arutasime, helistasime maaklerile, käisime vaatamas, jõudsime koju, istusime 5 minutit… vaatasime üksteisele üle laua otsa… ja helistasime taas maaklerile: “Palun broneerige meile see maja!”

Nüüd oleme 8. mai seisuga elanud oma talus ühe aasta.