Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et neljapäeva öösel kuulsin mingit viiksatust, mille peale ärkasin, ja siis hakkas kass mööda maja ringi uitama ja mjauguma, nagu otsis midagi… Mina öösel temast aru ei saanud, suure hooga jooksis minuga kööki kaasa, kuid süüa ei tahtnud. Võtsin tema kaenlasse, kupatasin uksest välja ja lisasin sõnad: “Tead ju küll, et kui mu keset ööd üles ajad, siis lähed õue?” Hommikul kiirustasime tööle, midagi imelikku polnud. Peale lõunat tulid ema, vennatütar ja Miia varem koju. Kass tormas jalge vahelt esimese hooga meie magasmituppa!?! Kui ema järgi läks (mõttega, et mis nüüd siis lahti on), avastas ta sellise pildi:
Öösel kuuldud viiksatus oli ilmselt see roti mõõtu hiir, kelle kass öösel ära kaotas. Arvata on, et hiir oli ikka nii palju viga saanud, et päeva ta üle ei elanud ja kass lootis siis päeval taas hiirega edasi mängida. No läkski mängima – koos hiirega otse õue!
Reedel toimus Iloni Imedemaal näituse avamine. Miks ma näitusest räägin? Osalesin sügisest alates Anneli raamatu illustratsioonikursusel ning meie kooskäimised päädisid aprilli alguseks näituse avamisega. Minu tööd esimest korda näitusel – uhke tunne on!
Viimasel pildid imetleme teiste töid. Näitusel olid üheksa inimese kursuse jooksul valminud tööd. Oli ilus aeg igal laupäeval kohtuda, mõtteid ja kogemusi vahetada. See oli minu hingele vajalik aeg. Suuresti tänu nendele inimestele ja nn väikese “joonistamiskohustuse” tõttu üldse selle talve terve mõistusega üle elasin. Raske on olnud see talv tööl…
Eelmisel nädalavahetusel suutsin ära lõigata kaks ja pool õunapuud. Sel nädalavahetusel õunapuude otsa ei jõudnud,
kuid peaaegu kõik õunapuualused said küll rehaga kergelt üle riisutud. Alustasin laupäeval, siis kui mu kõige kallim trepi ette võttis.
Kes meil käinud, see teab, et siiani olid trepiks paar suurt kivi, mis logisesid, pragunesid ja mis paistavad esimeselt pildilt ka kalli selja taga. Trepp sai korralik ja õuekass tunnistas sobivaks. Järgmiseks nädalaks jäi kallil veel üks trepi laud pooleks lõigata, millest saab ette ja ülemisele astmele augutäide. Minul jäi uueks nädalaks veel pisut riisuda, aga nüüd juba õuealal lõpp paistab ning väga lootusetu pole.
Eelmisel talgupäeval tegi mu tubli onu veel ühe suure töö ära. Ta käis katusel ja tõi alla vanad “taldrikud”, mida meie siiani kasutanud pole. Teenusepakkuja teine ja vajadust nendel koledatel lärakatel katusel olla, pole mingit. Nüüd kaugelt üle põllu palju parem vaadata. Kes nendest kahest ja veel ühest detsimeeterantennist huvitatud on, võib ühendust võtta.
Mõned kevade märgid:
Sügisel peenrasse pistetud krookused on ellu jäänud. Kukeharjal pisikesed nupsud olemas. Üks sinilill on ennast terrassi serva äärde istutanud ning floksi punased sabad ka juba paistavad.
Kes omale kunagi peaks tahtma seda odavat kasvuhoonet Bauhofist osta, siis palun ära seda tee! Või ei! Sa võid seda teha küll, aga siis pead arvestama sellega, et vali koht, kus poleks ei päeval ega öösel, nädalast nädalasse, jaanuarist detsembrini tuulepoegagi! Vastasel juhul saad sa keset talve käia mööda põldu ja otsida taga oma kasvuhoone seinu või katusepaneele. Esimesel talvel läks paar seinapaneeli lendu, mille leidsime lastega ühe jõeäärsest vanast kuivenduskraavist ja teise keset heinamaad. Kallim pani need sügisel kruvidega alumiiniumraami külge kinni (algselt pole see ette nähtud), aga kuna katus tundus pidavat ja parasjagu neid häid lühikesi laia peaga kruvisid jälle polnud, siis nii see jäi. Teisel talvel kaotasime korraks katusepaneeli, mille õnneks leidsin oma õuelt, kui lumi pisut sulas. Täna mässasime tükk aega sellega, et see katusepaneel saaks jälle oma kohale… Uhh! No nüüd on kõik paneelid kruvidega raami külge kinnitatud ja kui sul peaks kunagi tekkima soov see kasvuhoone endale muretseda, siis võta kohe pakk kruvisid ja akutrell ka ühes. Omaette tore oli selle asjanduse kokkupanek, aga sellest kirjutasin juba ammu.
Veel üks kevade märk – lastele sai batuut kokku pandud. Homme veel vajab natuke paremat asukohta, et ikka sirgelt ka oleks.
Sellelt pildilt on natuke näha minu kahe päeva tegevus – riisumine. On ju mõnus ennast natuke liigutada ja päevase aktiivsuse saab kiiresti täis. Niimoodi natuke haaval ongi mõnus. Täna ainult pisut üle pingutasin, oleksin pidanud piirduma ühe sissesõidutee poolega. Aga ei! Läksin ahneks ja arvasin endast “kes teab mida”… Ma ju suudan selle teise poole ikka ka ära riisuda! No ei suutnud! Kolmveerand kuus pidin tunnistama, et ma pole supernaine. Kutsusin mehe appi lehti ära kärutama ja saime poole kiiremini tuppa, kui algul lootsin.
Kogu selle asja peale otsustasin, et tuleb sama moodi reeglid enda jaoks paika panna nagu esimesel aastal. Tööpäeva õhtul peab tulema tuppa hiljemalt kuuest, pühapäeval neljast. Tööga ennast ära ka tappa ei saa, maja on ikka meie jaoks, mitte meie maja jaoks 😉
Kõige lõpuks said paar tomatitaime ümber istutatud ning ema ja Miia käisid maasikapeenrad üle. Oli mõnus ja toimekas nädal!
Andruse talu #meietalunaised 
Lisa kommentaar