Fotode puhul on huvitav, kuidas need kujutavad otsekui üksikuid kilde ajast.

(Herbert) Marshall McLuhan, 19111980, kanada pedagoog

Põrandad on soojad, abikaasa õpib ahjuehitamise kunsti. Kõige suurema tuule poolne sein on soojustatud. Nipet-näpet veel toas toimetada. Kõike jõuab aja jooksul. Kiiret pole.

Jako sünnipäevakingitus

Poiskene sai augustis sünnipäevaks Väinzilt planeetide komplekti. No nii kiire, nii kiire oli kogu aeg, et lükkasime aga edasi seda aega, millal värvida ja kokku panna. Sügisesel koolivaheajal võtsime lõpuks ühel vabal päeval ette ja tegime karbi lahti. Ohh!

 

Matk Valgejärve matkarajal

14. oktoobril käisime peredega Valgejärge matkarajal. Seenevihma, tuulekest, laanemetsa, rabalõhna, “Elli on vist hoopis kala”, üle vee, vee kõrval ja läbi vee, vaatlustornis väike piknik ja Kristolt jutt, tagasitee avastused, “Elli on kindlasti hoopis kala”. Äge oli!

 

 

Virumaal. Mäetaguse mõis. Rosenite kabel

Sügisene Virumaa-sõit sai jälle tehtud. Eesmärgiks ikka vanaema sünnipäev. Seekord siis oli tal omal mõte, et läheks välja sööma. Seltskond koosnes naabiperest, vanaema täditütrest ja oma perest: lapsed ja lapselapsed, kes parasjagu Eestis ning vanaema õetütar oma perega, kes on ka rohkem nagu lapselaps.

Laste jaoks oli uus kogemus kokku puutuda restorani kolmekäigulise lõunaga.  Pärast suurt söömingut silkasid suuremad tüdrukud juba ees välijõusaali ning rulluisurada mööda Kabelimäele. Vanemad läksid tükk maad hiljem autodega järgi… Ikka jupp maad lähemale… Vanaema jäi autosse istuma, aga tädi Silvi oli julgelt nõus meiega kaasa vantsima nii mööda rada üles kui läbi metsa ja mäekülge pidi otse alla – Henn püüdis kõik kinni.

 

Lumesadu

Esimene ja teine lumi tulid meilegi. Esimene natuke liiga vara – niiduk läks kõige ebasobivamal ajal katki ja muru jäigi niitmata. Täna mõtlesin, et äkki saaks, kui nüüd natuke külmetaks – looda sa. Kõik kohad on nii kõvasti vett täis, et ära teelt kõrvale astu. Käisime täna juba oma sissesõidutee otsas vihmavee kraavikest süvendamas. Kolmekesi, nagu päkapikud. Ühel reha õlal, teisel labidas seljas ja kolmandal võilillelabidake näpu otsas. Vee saime voolama… ehk hommikuks on loigud läinud ja õunapuualused kuivemad.

 

Esimene lumi sai ka ajendiks, et lapsed nõudsid jõuluvalgustuse tööle panemist. Hmm… pisut vara? Ei olnud, tore on pimedas koju jõuda, kui uksel põlevad sinised tulukesed. Seda tulede aega on niikuinii liiga vähe.

 

Miia uus voodi

Kui plika kolis oma tuppa, siis sai talle tehtud meie vanast voodist “uus voodi”, sest Jako kolis ju nariga oma tuppa. Ostsime nüüd tüdrukule ka uue voodi. Oh seda printsessi ninni ja nänni, roosat sääsevõrku ja padjakuhilat.

 

 

Minu töönurgake

See pole veel päriselt valmis, kuid juba kujuneb. Võttis natuke aega, kuni joonis ja mõte selginesid, siis materjali välja arvutamine ja koju vedamine, seejärel mõõda, “lõika ja kleebi”. Tehtud ja olen peaaegu rahul.

 

Minu endised töönurga riiulid kolisid Miia riidekapiks, tüdruku riidekapp kolis poisi garderoobi hoidjaks ja põnni kapp miu töönurka. Riiuleid sai juurde ja nüüd ootab, et ülevalt saaks raamatuköitmise kastid alla tassitud ja kapp kastide sisuga täidetud.

Joonistused kunstiringiga

Kunstiringi kõige väiksematega tegime värvisegamiseks lihtsaid paberitrüki harjutusi. Ok, selgeks sai, et kollane seguneb punasega ja kokku tuleb oranž, kuid mis selle plärakaga pärast peale hakata? Ohh, nendest sai väga toredaid loomakesi, putukaid, kärbseid, lepatriinusid, konni, linde ja paljut veelgi. Minu paar näidet:

 

 

Vaade aknast

Esimene pilt on täna tehtud, järgmised kaks mõlema lumesaju järel.

 

 

Sauna katus

Sel aastal väsis siis ära sauna katuse tõrvapapp. Mehed küll esimesel aastal lappisid, kuid tuul tegi oma töö. Täpi pani i-le, kui Miia oli saunalaval ja ühel hetkel hakkas kilkama: “Miks siin tilgub?”
Isa vastu eesruumist: “Sauna katus sajab läbi.”
Miia: “Kui see vihm on, siis miks see nii kuum on?”

Kaasa tellis uue katusepleki. Enne mõtles ja nuputas tükk aega, kuidas ümara korstna ümbrus nii teha, et vihma vahelt sisse sadama ei hakka. Mõeldud, tehtud! Juhtus nii, et pidime saunakatuse plekipaki kahekesi kärule panema. Oi, oli raske!

 

 

Rööprähklemine? Ei lihtsalt kohutavalt kiire reede

Olin eelmsie nädala haiguslehel – ikka hääletu, nagu mul paar korda aastas tavaks on. Sain siis kodus puhata? Ei, mul olid lapsed ka väga sobivalt haiged, aga kui laps on haige, siis peab ju kõik kodus järgi õppima. No kujuta nüüd ette, et oleksime homme hakanud õppima… tüdruk oleks hulluks läinud… ja mina ka.

Kuna täna (laupäeval) oli koolis perepäev, kus teemaks kunstiolümpia (oli mul vaja jälle ennast sinna toppida), siis oli vaja veel reedel hoolimata haiguslehest koolist läbi kihutada ja asju printida. Eelmine öö läks kella üheni, et pilte ette valmistada… uhh. Pildid prinditud kihutasin Taebla kooli juurest läbi, võtsin kaasa Ave ja sõitsime HEV laste toetamise koolitusele. Jõudsin veel pildid lasta lamineerida, apteegis käia, poest koju asjad osta, töökaaslasele paki automaadist kaasa haarata ja koolitusele.

Kell kuus lõppes. Kas sain kohe koju? Hee…ei! Kella kuueks oli abikaasa kolledži juurde vantsinud ning sõidutas mu kunstikooli jaapani käites albumi käitmise õpituppa. Vat see tegi hingele pai. Lõpetasime küll pool kümme – vahet pole! Mõnus oli.

Aitäh Marika korraldamast ja Madlile juhendamast!

 

 

Veel killukesi

Halloweeni kõrvitsad, Lucki läks ise Gretu kaissu pai nuruma, üks ringutav, haigutav, sirutav kassike ja tilgad kirsipuus.

 

 

Üleujutused

Sel aastal on jälle nii palju vihma sügisel sadanud, et jõgi ajab üle kallaste.

 

 

Udu Taebla Kooli aknast

bty